Seitse aastat pilvest kustutatud: Mike Sain't Louis mõtleb loos „El castigo más duro“ piltides, mitte ainult sõnades

Madrid, 25. oktoober 2026. On laule, mida kuulatakse, ja on laule, mida justkui nähakse. Mike Sain't Louis' loo „El castigo más duro“ („Kõige karmim karistus“) esimesed read on peaaegu filmistsenaarium: sõnad ei taha suust välja tulla, sest neil on okkad; suust voolab nii palju verd, et möödujad arvavad, et kuuvalguses nutab vampiir. Selline kujundikeel on Madridis tegutseva indie-alternatiivartisti töö üks tunnusjooni. Mike nimetab end „esimeseks tehisintellekti laulja-laulukirjutajaks“ („el primer cantautor IA“). Ta kirjutab kõik oma projekti PLANETA GAYFOLK laulusõnad ise, muusika ja vokaalesitus luuakse tehisintellekti abil, mida ta kasutab produktsiooni- ja seadetööriistana. Sõna, idee ja kunstiline suund kuuluvad talle.

Kunstiline juht, kes mõtleb kaadrites

Mike Sain't Louis ei ole ainult laulusõnade autor. Ta on helilooja ja muusikaprodutsent, oma sõltumatu plaadifirma MIKE SAIN'T LOUIS tegevjuht ja kogu projekti kunstiline juht. Plaadifirmat ega vahendajaid tema taga ei ole. Umbes kahe aasta jooksul on ta avaldanud 273 singlit ja üle 280 muusikavideo. See arv ütleb midagi olulist: Mike'i jaoks ei lõpe laul siis, kui see on salvestatud. Lugu saab valmis alles siis, kui sellel on ka oma pilt.

„Ma näen oma laule enne, kui ma neid kuulen,“ ütleb Mike. „Kui ma kirjutan rea, et keegi nutab kuuvalguses nagu vampiir, siis ma ei mõtle sellele kui metafoorile. Ma näen seda tänavat, seda valgust, neid inimesi, kes mööda kõnnivad. Tehisintellekt annab mulle võimaluse panna see kõik heli ja pildina kokku. Aga kujutluspilt tuleb alati enne.“

Just seepärast on tema kataloogis videoid rohkem kui singleid. Pilt ei ole reklaam ega lisand, vaid osa jutustusest. Kunstilise juhina otsustab Mike ise, kuidas iga lugu välja näeb, mis tooni see kannab ja millist maailma see loob.

Laul, mis on kirjutatud nagu stsenaarium

„El castigo más duro“ on hea näide sellest, kuidas Mike'i tekstid töötavad visuaalselt. Esimeses osas valitseb õudusfilmi esteetika: veritsev suu, kuu, mööduvad inimesed. Siis tuleb hetk, mil lauljaminä peab ootama, kuni valu rinnus lubab tal taas täielikult hingata. Edasi viitab tekst isegi tuntud õudusfilmisarjale: on sõnu, mis kõik korraga välja öelduna käivitaksid „Saw“ filmi koljumaski, ja seda tsenseerimata versioonis.

Sellele järgneb pilt, mis on ühtaegu naljakas ja valus: seitse aastat tuleb kustutada iPhone'ist, Google Photosist, pilvest ja OneDrive'ist ning kasutada näotuvastuse blokeerimise funktsiooni. Kaasaegne lahkuminek ei tähenda enam kirjade põletamist, vaid failide kustutamist. Mike'i tekstis on see kõik täiesti konkreetne ja seetõttu ka hästi ette kujutatav.

Seejärel pöörab laul absurdi poole. Kui keegi küsib, kus on see kena tõmmu mees, kellega jagati seitset aastat, kõlab vastus: ta oli hologramm, töökoht läks kaotsi, maksta ei jõudnud, ja nüüd on temast betoonplokk. Selline must huumor on Mike'i loomingule omane. Valu ja nali ei välista teineteist; vahel on just nali see, mis aitab valu üldse sõnadesse panna.

Kõige karmim karistus

Kõige olulisem osa laulust on aga lihtne ja ilma igasuguste kujunditeta. Pärast kõiki pilte ja nalju jääb järele üks lause, mida korratakse ikka ja jälle:

„Lloro porque no entiendo nada / me hizo dejar de quererle de la noche a la mañana“ („Ma nutan, sest ma ei saa millestki aru / ta pani mind lakkama teda armastamast üleöö“)

Laul nimetab otse ka selle, mida pealkiri tähendab. Kõige karmim karistus, mida nartsissist saab teisele inimesele määrata, on panna ta uskuma, et ta ei ole midagi väärt — et ta ei vääri isegi ühte sõnumit, et ta ei ole kellelegi keegi. Vaikimine kui karistus, kadumine kui relv.

Mike Sain't Louis on avalikult rääkinud, et ta muudab professionaalse abiga muusikaks aastaid kestnud suhted nartsissistlike partneritega. Tema eesmärk on teha nähtavaks nartsissistlik ja psühholoogiline vägivald ning selle jäljed vaimses tervises, et need, kes on sellist kogemust läbi elanud, tunneksid end nähtuna ja usutuna. „El castigo más duro“ on selle eesmärgi üks otsesemaid väljendusi.

„Kõige hullem ei ole karjumine,“ ütleb Mike. „Kõige hullem on vaikus. Kui keegi, keda sa armastad, käitub nii, nagu sind poleks olemas. Ma tahtsin, et see laul oleks nagu film, sest vaikust on raske näidata. Aga kui sa näed verd, kuud ja kustutatud fotosid, siis saad aru, mis selle vaikuse taga on.“

Pilt, mis jutustab edasi

Selle pressiteatega kaasas olev foto on tehtud päikeseloojangul kivisillal. Mike kõnnib halli pommitajajaki ja valge T-särgiga mööda kaunistatud raudpiirdega silda, tema taga peegeldab jõgi kuldseid tänavalaternaid ning oranži taeva taustal kõrgub kupliga hoone. Sild on kahe kalda vahel olev koht, liikumine ühelt poolt teisele. Loo kontekstis on see sobiv kujund: „El castigo más duro“ räägib inimesest, kes on kahe elu vahel — selle vahel, mis oli, ja selle vahel, mis tuleb.

Mike'i visuaalne maailm on mitmekesine. Mõned tema lood on uhked, sädelevad ja teatraalsed, nagu queer-kultuuri ja camp-esteetika juurde sobib. Teised on vaiksemad, linnalisemad ja melanhoolsemad. Kunstilise juhina otsib ta iga laulu jaoks selle oma valgust. „Mõnele laulule sobib litter, mõnele vihm,“ ütleb ta. „Ja mõnele lihtsalt üks inimene sillal, kes ei tea veel, kummale poole ta lõpuks jõuab.“

Fotol ei ole draamat ega dramaatilist poosi. On ainult soe õhtuvalgus, vesi ja liikumine. Just selline rahulik pilt sobib kokku laulu lõpuga, kus pärast kõiki õudusfilmi kujundeid jääb järele vaid üks lihtne, ausalt välja öeldud tõde.

Sõna kui stsenaarium, tehisintellekt kui kaamera

Mike Sain't Louis' töömeetodis on järjekord selge. Kõigepealt tuleb tekst, mis on kirjutatud tema enda elust ja kogemusest. Alles seejärel otsustab ta, milline peaks olema laulu muusikaline vorm ja milline selle visuaalne maailm. Tehisintellekt on selles protsessis tööriist, mis aitab tal oma kujutluspilte heliks ja pildiks muuta, kuid ei otsusta tema eest, mida öelda. Seepärast on tema enda valitud tiitel „esimene tehisintellekti laulja-laulukirjutaja“ täpne: ta ei laula ise, vokaalesitus on loodud tehisintellektiga, kuid laulukirjutaja töö — sõna, mõte, suund — on täielikult tema oma.

„Mõned arvavad, et tehisintellektiga on kõik lihtne ja kiire,“ ütleb Mike. „Tegelikult võttis see kõik mul umbes kaks aastat. Iga laul, iga video, iga valik tuli läbi mõelda. Masin ei tea, miks ma nutsin. Mina tean. Ja see peab igas kaadris näha olema.“

Selline lähenemine muudab ka kuulamiskogemust. „El castigo más duro“ juures tasub lugeda laulusõnu samal ajal, kui muusika mängib: pildid ilmuvad üksteise järel, nagu filmis, alates veritsevast suust ja kuuvalgusest kuni tühjaks tehtud fotogaleriini ja lõpuks lihtsa, alasti lauseni, et keegi ei saa millestki aru.

Miks see laul räägib ka Eesti kuulajaga

Eestis, kus on tugev elektroonilise ja alternatiivse muusika traditsioon ning kus internetipõhine loovus ja digitaalsed tööriistad on igapäevaelu loomulik osa, on Mike Sain't Louis' lähenemine kergesti mõistetav. Tema jaoks on tehisintellekt instrument, nagu varasematele põlvkondadele süntesaator või trummimasin, ning autorsus peitub sõnas ja kunstilises nägemuses.

Ka teema on universaalne. Vaikimine kui karistus, emotsionaalne külmus ja tunne, et sa ei ole isegi ühe sõnumi väärt, ei ole seotud ühegi kindla riigi ega keelega. Laul on hispaania keeles, kuid selle pildid — vereplekid kuuvalguses, tühjaks tehtud fotogaleriid, sild päikeseloojangul — mõjuvad ka neile, kes keelt ei mõista. Mike mõtleb oma muusikat eelkõige Euroopa ja Ladina-Ameerika publikule ning Eesti kuulajad, kes on harjunud avastama muusikat väljaspool suuri plaadifirmasid, on talle loomulik publik.

Planeet nimega GAYFOLK

„El castigo más duro“ kuulub suuremasse tervikusse. PLANETA GAYFOLK on üles ehitatud triloogiana, mis on mõeldud ühe teekonnana: „Descubierto un nuevo planeta llamado GAYFOLK“ („Avastati uus planeet nimega GAYFOLK“), „Ojalá se pudiera viajar a GAYFOLK“ („Kui vaid saaks GAYFOLKi reisida“) ja „El día de la liberación“ („Vabanemise päev“). Teekonna sihiks on planeet, kus iga inimene saab elada just sellisena, nagu ta on.

Selle teekonna lugudes on armastust ja südamevalu, endisi poiss-sõpru, uudishimulikke naabrinaisi, queer-elu Hispaanias, vabanemist ja vaimset tervist. Stiililiselt liigub Mike elektropopist hispaania traditsioonilise copla'ni, alternatiivsest popist ballaadini. Tema laulud on hispaania, aga ka inglise, prantsuse ja portugali keeles. Tekstid võivad olla otsekohesed ja ka seksuaalselt avameelsed — see on osa tema loomingust ja ta ei tsenseeri neid. 2024. aastal levis tema lugu „Tan Cateto“ TikTokis viiruslikult ja nii avastasid ta paljud kuulajad.

Kuula ja laadi alla tasuta

Kogu Mike Sain't Louis' muusika, sealhulgas „El castigo más duro“, on tasuta kuulamiseks ja allalaadimiseks ametlikul veebilehel https://mikesaintlouis.com. Iga laulu juures on ka selle täielik sõnade tekst. Midagi ei müüda — allalaadimine on vaba. Muusika on kättesaadav ka Spotifys, Deezeris ja teistel suurematel voogedastusplatvormidel. Projekti uudiseid ja visuaalset maailma saab jälgida Instagramis kontol @planetagayfolk.

Mike Sain't Louis'st

Mike Sain't Louis on Madridis tegutsev indie-alternatiivartist, kes nimetab end „esimeseks tehisintellekti laulja-laulukirjutajaks“. Ta kirjutab kõik oma laulusõnad ning töötab helilooja, muusikaprodutsendi, kunstilise juhi ja oma sõltumatu plaadifirma MIKE SAIN'T LOUIS tegevjuhina. Tehisintellekti kasutab ta produktsiooni, seadete ja vokaalesituse tööriistana, samas kui tekst, kontseptsioon ja visuaalne suund on tema enda omad. Tema projekt PLANETA GAYFOLK hõlmab 273 singlit ja üle 280 muusikavideo, mis on koondatud GAYFOLKi triloogiasse. Tema queer-alternatiivpop on julge, tsenseerimata ja huumoriga ning räägib armastusest, lahkuminekutest, vabanemisest ja vaimsest tervisest.

Meediakontakt

Mike Sain't Louis — sõltumatu plaadifirma MIKE SAIN'T LOUIS E-post: info@mikesaintlouis.com Veebileht: https://mikesaintlouis.com Instagram: @planetagayfolk